Istuda oma elu kivivaremete otsas

Keeruline ja raske on istuda oma eluvaremete kivirusude otsas. Nii harva, kui üldsegi, on midagi meeldivat või positiivset. Ja seegi kaob ruttu kui uttu. Hommikul ärgates ja õhtul uinudes on mõtted seoses sellega - milleks see kõik? Hea veel, et olen suuteline palveid lugema. Seegi on tõesti hea. Ja ka mingeid ülesandeid täitma. Muu on kõik keeruline. Kõige raskemad on päevad, kus pole otseseid ülesandeid - mida ma siis täna ette võtan? Sõbrad ja tuttavad on mu ju ammugi "maha kandnud" ning unustanud, see tundub isegi kuidagi tavaline ja ei midagi erilist. Telefonist võiks ka varsti loobuda, sest sissetulevaid kõnesid peaaegu polegi. Kummaline on see, et inimesed, kes kunagi olid sulle lähedased, muutuvad väga kaugeteks. Kirikuliikmed, kellega aastaid koos olnud, ei soovi isegi minuga enam rääkida või vestelda, muust kõnelemata. Kaunid kristlikud loosungid on ära sulanud ja palju n.ö. vennad ja õed hoopiski "kaotsi läinud". Loosungid on mitmetel väga ilusad, kuid tegelikkuses haigutab vaikus või kõige hullemalt veel õelus vastu.Nii see on, nii mööduvad päevad.....